Iseenda kogemusest, tööst inimestega eneseväljenduse ning hääle- ja kõnetreeningu vallas olen mõistnud tõsiasja, et pidevas kuhjunud stressiseisundis ja soorituspõhise elustiiliga inimesed soovivad alustada muutusi väga suurte panustega. Tõstan käe üles - ehkki enam aastaid mitte, olen olnud suure osa oma elust kindlasti see tüpaaž, kelle kohta see käib. Tänases ühiskonnas on seesugune seisund pigem reegel kui erand.
Kursustel ja eratundideski näen õpilaste tungi liikuda edasi kiiremini, kohe ja iseenda piire ja hetkest võimekust ületades, et saavutada lõppresultaadile orienteeritud tulemus - muutus. See viitab närvisüsteemi regulatsiooni seesugusele seisundile, kus keha ja neuroplastilisus on kroonilise stressi tagajärjel (enesesund, produktiivsuse paine jne) liikunud sinnani, et nüüd on raske teha stopi, aeglustuda. Paradoksaalselt tundub nüüd, et siin aitab ainult hoo juurde panemine, rohkem ja veel pingutamine ja suure töö tegemine - siis on võimalik saavutada rahuseisund. See on klassikaline keha-meele staadium, milles liigutakse otsejoones läbipõlemise suunas, sest rongilt mahasaamine näikse justkui võimatu.
Samal ajal aga märkan, et inimestel puudub seesuguses staadiumis uutesse enesele seatud väljakutsetesse astudes võimekus lülituda somaatilisse enesekogemisse ja neurosensoorsete ülesannete juurde. Nendeks on keha lihtsate aistingute ja impulsside tajumine, panoraamse vaatevälja saavutamine, välise keskkonnaga (uudishimulik vs ohtu seirav) ühenduvus ja sellest tulenevalt iseenda kehakasutuse, aga ka hääle ja mõttemustrite tagasisidestamise suutlikkus.
Teisisõnu - ilma iseend ja oma närvisüsteemi regulatsiooni analüüsimata ja tajumata soovitakse viia end düsfunktsioonis viibides õppima ja arenema. Üldjuhul aga seesugusest kohast õppimisest head nahka ei sünni ja kehasse ega ka häälde uusi kvaliteete ei kinnistu. Lisaks on kogu aeg või iga natukese aja tagant raske ja kurnav ning väsitav kogu tegemine ja ponnistus. Miks? Seesugune düsfunktsioon viitab autonoomse närvisüsteemi sümpaatilise osa aktiveerunud ja kinnijäänud olekule, mis tingib inimese võimetuse viia end lõõgastusseisundisse või ka vooseisundisse (parasümpaatilise NS dorsaalse haru madaltonaalne osa), milles keha saab end hakata taastama. Sümpaatiline ehk lihtsustatult öeldes võitle-põgene autonoomse närvisüsteemi haru ülesanne ongi üksnes tegeleda ellujäämisega.
Sellises seisundis lülitub välja meie aju see osa, mis vastutab päris õppimise ja loominguliste seoste võimalikkuse ja õitsema löömise eest. Treeningu kontekstis märkan sellisel juhul näiteks inimeste juures pidevat pilgu rändamist, suutmatust keskenduda oma kehale ja saada informatsiooni, madalat sisemist motivatsiooni ja kõrget välist. Mõnel juhul nähtub ka soov üleliigselt praktilisi printiipe ja harjutusi intellektualiseerida ja mitte ise kehas proovida ja kogeda.
Samas aga olgu siinkohal ka öeldud, et õppimise ja arengu ja ka närvisüsteemi regulatsiooni tervendamise juures on oluline teooria õppimine ja mõistmine, mis tõeliste muutuste tekkele kaasa aitavad. Üksnes hingamine, venitamine, häälimine, kehakogemuse saamine jmt kogemus ei aita mõista sisulist arengut ning liikuda muutusesse, kui sellega ei käi käsikäes eelteadmiste aktiveerimine, analüüs ja mõtestamine, õpitu (verbaliseeritud) seostamine.
Eelneva märkamise ja inimese arengu tegelike universaalsete vajaduste mõistmise taustal tunnen üha enam, et enne, kui saan juhtida kedagi keerukate, sisemist valmisolekut vajavate ning väljakutsetega silmitsi seisma viivate eneseväljenduslike ja mängulisust ning kohalolu eeldavate ülesannete juurde, on tarvis inimesel kaardistada, missuguses punktis ta närvisüsteemi regulatsiooni võimekuse teljel hetkel oma elus asub. Vettpidavalt tasuv investeering iseendasse saab alata vaid enesekohaselt mõistetud lähtepunktist.
Millele aga antud kirjutise valguses tähelepanu ehk heita - küsi endalt, kuidas ma end hetkel tunnen? Millises piirkonnas kehas on üleliigseid pingeid? Milline on ruumis, kus viibin, valguse ja varju suhe? Kuidas lõhnab toit, mida kohe sööma hakkan? Milline on enesetunne pärast ööund - kas olen puhanud või tunnen end isegi pärast 12 tundi magamist väsinuna? Ja kas hetkel on mu keskkonnas vastavad tingimused ning kehas ja ajus piisavalt ressurssi, et end uude väljakutsesse viia? Kui ei, siis millest peaksin alustama, et liikuda enesega kontakti?
Just seesuguses suunas ja jälgedes olen liikumas pärast kahte aastat värske koolitajana eneseväljenduse treeningu valdkonnas. Selja taha jäi äsja minu aluskoolituse 6. lend! Mis saab aga edasi, selles osas annan märku juba peagi. Mis on aga selge - olen senisest tuumakamalt ja neuroteadusele tuginedes oma õppeprogrammidesse integreerimas närvisüsteemi regulatsiooni õpet kui alusbaasi iseenda elu heaolu loomisel ja soovitud arengu saavutamisel.
Comments