Hääle- ja kõnetreening, mis tuli minu ellu teadvustatud kujul õppides TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias, ent mis sai minu igapäevaseks fookuseks alates EMTA Lavakunstikooli lavakõne magistratuurist, on muutnud minu häälekvaliteete ja kõnetehnikat, ent tegelikkuses on see valdkond muutnud mind kui inimest tervikuna, iskuomadusteni välja. Toon täna alustuseks esile 3 arenguhüpet, mille tõukejõuks ja hüppelauaks on olnud minu elus hääle- ja kõnetreening.
1. Endale meeldiv ja tõhus kehahoiak.
See võib tunduda esmalt kummastav, kuidas hääle- ja kõnetreening võiks mõjutada rühti või kehakasutust, aga just tänu sellele, kui alustasin teadlikku hääletreeningut, hakkasin looma sügavat ühendust oma kehaga, analüüsima oma kehalugu ja selle seoseid minu välise kehakasutusega. Minu gümnaasiumis teadvustatud ja ebamugavust tekitanud kokkusurutud rüht ja nö küürus istumine on asendunud mulle tõeliselt meeldiva, loomuliku, optimaalse ja isegi komplimente pälviva kehahoiakuga.
2.Hingamisteadlikkus.
Kuna hingamine on hääletekke ja häälekvaliteedi alus, paneb hääletreening ülehindamatult suure osakaalu hingamisele, oma harjumuste märkamisele ja füsioloogilise tervisliku hingamise taastamisele. Kui varasemalt kogesin kirgliku kõnelejana, et fraaside ja lausete vahel saab õhk otsa ja tundsin omakorda sellest abstraktset häbitunnet, mis õhudefitsiiti võimendas, siis tänu hääletreeningule sain nö pihta, mis minus niisugust reaktsiooni esile kutsus ning õppisin seesuguse kogemuse teket ennetama.
3. Närvisüsteemi regulatsioon.
See on mu lemmik osa, sest tänu antud treeningule olen tervendanud oma sooritusi pärssinud ning ärevusele ja ülitundlikkusele kalduvat närvisüsteemi. Tunnen, et olen tänu sellele arengule päris mina. See ongi see autentsus, millest hääletreeningu puhul räägin. Ma ei "vali" enam olla liigses tagasihoidlikkuses hirmu pärast ega jäta endale tegelikult põnevaid unistusi teostamata, sest kogen hangumapanevat või suisa teksti peast kaotavat lavanärvi.
Ma ei koge enam mulle minevikust omast tunnet - minna siiski sooritama/esinema/edasi arendama, ehkki närvisüsteem on düsfunktsionaalses režiimis ja naudingu asemel on soorituspaine ja uduses ärevuses ulpimise kogemus. See on justkui müstiline tunne, sest varem põhitoonina esinenud enese ebakõla ja värelus on asendunud maandatud eneseusuga. Loomulikult toob iga uus väljakutse ka järgmise pingutuse eneseregulatsiooniks, aga mis ka ei juhtuks - nüüd oskan ma alati valida iseenda ja kasutada end maandavaid tehnikaid, nõkse, häälestusi. Seesugune "võlutud" tunne enesearengus on ehe suunaviit, kuidas psühhofüüsiline treening võib anda elumuutvaid tulemusi ja avada eneses potentsiaali, tänu millele muutub igapäevane elu tõstetumaks, tähenduslikumaks ja mis minu jaoks eriti oluline - sügavat rahulolu ja enesekindlust pakkuvaks. Tänu antud treeningu minu ellu tulemisele kogen eluilu püsivamalt taas nagu viieaastasena seda kogesin.
Kui soovid minuga neil teemadel vestelda või hääle- ja kõnetreeningusse tulla, siis võid saata mulle e-maili aadressile kerli.rannala@gmail.com või otsida mind üles Instagrammist või Facebookist.
Kui soovid juba sarnasele teekonnale astuda, et antud treeningu võimusest ise osa saada, siis loe peagi algava hääle- ja kõnetreeningu koolituse kohta siit: https://www.kerlirannala.com/post/h%C3%A4%C3%A4le-ja-k%C3%B5netreeningu-koolitus-vettpidavalt-tasuv-investeering-iseendasse-stardib-uue-grupiga